PÄIKESETÕUSU MAJA (Am)

See onn, kus kord ma sündisin, oli tõusvat päikest täis... Kuid aeg see läks ja tuttav õu maja ümber kitsaks jäi. Siis riided paikas terveks memm, sidus kompsu kokku need. Ja niiskeks muutus naerev pilk, kui ta soovis mull' head teed. Ma võõrsil õnne otsisin ja kui viimaks leidsin ta, siis peagi jälle kaotasin kõik need kaunid hetked ma. Neil õhtuil kauged pildid said sajakordse mõttejõu ‑ täis päikest paistis silme ees minu lapsepõlve õu. Mul sinna kõige kallim jäi, aga nüüd, kus viibin teel, ei ütle ükski haldjas hea, kas ta ootab mind seal veel.