SEAL, kus rukkiväli lagendikul heljub

G                  C          G seal kus rukkiväli lagendikul heljub A7       D7 kõrge kuusik kohab mäe nõlvakul G        C             G väike majakene maantee ääres seisab A7       D7   G lapsepõlve kodu oli seal kord mul. Em          B7            Em palju päikest oli seal ja palju lilli A7                      D7 rõõmsalt mängisin ma lehis puude all G            C                 G kaunis mälestus mis mul neist päevist jäänud A7     D7  G seisab kutsumata hinges sügaval ‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑ SEAL, kus rukkiväli lagendikul heljub, kõrge kuusik kohab mäenõlvakul. Väike majakene maantee ääres seisab – lapsepõlvekodu oli seal kord mul. Palju päikest oli seal ja palju lilli, rõõmsalt mängisin ma lehispuude all. Kallis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, püsib kustumata hinges sügaval. Seal, kus sinijõgi mere poole veereb, pajud põlvitavad selges kaldavees. Laia luha kohal luigeparvi keerleb – minu lapsepõlvekodu oli see. Kodu kunagi ei lähe minul meelest, kaitses mind seal isa‑ema hool. Julgel sammul läksin sealt ma eluteele, õnne otsinud nüüd olen igalt poolt. Seal, kus kitsas rada metsast läbi ruttab, linnulaulu täis on vaiksed hommikud. Iga paik on mulle kodune ja tuttav – lapsepõlvekodu oli seal kord mul. Palju olen ma nüüd elus läbi käinud, olnud kaaslaseks mul rõõm ja kurvastus. Kuskil pole aga kaunimat ma näinud, kui mu koduküla neiu naeratus... ‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑ ver 2 Rootsi viis Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub Kõrge kuusik kohab mäenõlvakul Väike majakene maantee ääres seisab Lapsepõlvekodu oli seal kord mul Palju päikest oli seal ja palju lilli Rõõmsalt mängisin ma lehis puude all Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud Seisab kustumata hinges sügaval Nüüd ma vanaks jäänud, mälestusist elan Noorepõlve unistusteriigis veel Mis kord lapsemeeli ahvatelles täitis Seisab kustumata hinges sügaval Kodus oli kõik, mis ihaldasin iial Ehk küll hilja mõistsin seda hinnata Sealt mu vanemad mind saatsid eluteele Nüüd nad murumulda pandud puhkama Ja mu neiu, kelle sarnast teist ei leidu Minu noorepõlve päike oli ta Nüüd ta uinub vaikselt külmas hauakambris Mina rändan ilmas ringi üksinda Tahan koju jõuda, võtan reisikepi Kuid mu õnnemaa on kaduv pettepilt Kaugel kõigist, mis mul armas, läen ma hauda Pole õnne leidnud ilmas kusagilt Kaugel võõrsil olles kannavad mind mõtted Jälle kalli kodu poole tagasi Ehk küll palju pikki aastaid mööda läinud Lapsekodu ei kao meelest iialgi