Toomemäel

Harry Verder (algne versioon, siin hilisem Artur Rinne lauldu) Holst, Remmelgas 11 A          E                      A Üks õhtu pehme nagu siid mu igatsused ära viib E             E7         A   A7 jutt ühest kadund kevadest viib jälle rahu südamest D              A Jääd meelde igavest minu neid E             A     A7 ja öid, mil piki Toome teid D              A         E             A sa kallim meenuta alati, ei kohtu me vist iialgi A                E                             A Sa tulid tookord naerul suu, su juustes mängis kevadtuul E              E7        A    A7 mind mingi vägi seisatas, huul vabandusi sosistas D              A Jääd meelde igavest minu neid E             A     A7 ja öid, mil piki Toome teid D              A         E             A sa kallim meenuta alati, ei kohtu me vist iialgi A               E                       A Sind sammetsilmadega neid ma otsin piki Toome teid E                E7           A   A7 öö tuleb, vaikseks jääb allee, vaid särab taevas tähine D              A Jääd meelde igavest minu neid E             A     A7 ja öid, mil piki Toome teid D              A         E             A sa kallim meenuta alati, ei kohtu me vist iialgi D              A Jääd meelde igavest minu neid E             A     A7 ja öid, mil piki Toome teid D              A         E             A sa kallim meenuta alati, ei kohtu me vist iialgi ‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑ Kord jalutasin Toomemäel üht neidu kohtasin ma sääl ta mulle õrnalt naeratas, mu süda kohe seisatas Mu meelest kunagi see ei läe, kui olin Tartus Toomemäel see oli ilusal suveööl, kui südame ma kaotsin sääl Ma võtsin rindu sõdame ja ütlesin siis temale miks olete nii üksinda, kas võin te seltsis viibida Mu meelest kunagi… Meil seltsis möödus kiirelt öö ja lahkudes sain suudluse siis Emajõe lainetel ju säras kuldne päikene Mu meelest kunagi… Mu õnn see oli üürike, ei elus enam kohtund me nüüd tihti käin ma Toomemäel ehk teda veelkord sääl ma näen Mu meelest kunagi…