Vana vokk

G                               D7 Siis, kui aovalgus kaob ja päev raugeb, G valge tuhk katab kaminas söed. D7 Uni kõigil on vallanud lauged, G vanaema veel ketrab keskööl. C                    G Siis mulle tema vokiratta vurin D7 kaugest lapsepõlvest kujutlusi loob, G                 D7 seda, mis katnud aegade vari G mulle hetkeks ta tagasi toob. Vana vokk on sul veel meeles, need jutud kamina ees, kui vanamemm rääkis ja muinasloos läks täide iga mu soov. Ja nüüdki, kui päikene loojub, ma tunnen ta juttude soojust. Ja ma kuulen, kuis vuriseb ratas vanal vokil seal kamina ees. Ning ma hõljun kui endises ajas kauge hämara unelma sees. Ja mulle meenub siis mu isakodu, minu lapsepõlv ja hella emake. Armas vokk, too veel kord vaiksel viivul mulle taas noorusaeg tagasi!