G D G C Mu vanaisa kell lebas nukralt laua peal G D G tollest päevast, kui merelt lahkus ta. G D G C Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal, G D G kui ta läbi rändas mereteed ja maad. G C G Ühel päeval kord siis sõnas pojale ta nii: G Am D Ainult merele jääb kella süda truuks. G D G C Peatus kell, kui suri see vana mees, G D G kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Polnud tahtmist tal tiksuda, laual vaikides lebas ta. G D G C Peatus kell, kui suri see vana mees, G D G kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. G D G C Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis tööst, G D G kauged meresõidud talle võõraks jäid. G D G C Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päeval‑ööl, G D G nii see kell ta laste mänguasjaks sai. G C G Sest ka meis, tema lastes, polnud meremehe verd, G Am D ainult raamatutes olid kauged maad. G D G C Peatus kell, kui suri see vana mees, G D G kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. G D G C Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell, G D G taas ma mereranda kodu rajasin. G D G C Äkki kord ühel päeval hakkas tiksuma see kell, G D G mis nii palju aastaid laual lebas siin. G C G Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain, G Am D et sel päeval oli sündinud mul poeg. G D G C Tiksus kell, et oodata sõpra head, G D G kes ta mereteele kaasa kord viib. Oma uut noorust algas ta, tahtis uut aega näidata. G D G C Tiksus kell, et oodata sõpra head, G D G kes ta mereteele kaasa kord viiks.
VANAISA KELL (G)
FIX
Ielāde ir pabeigta