VIIMNE MOHIKAANLANE

Uinub taas kauge lääs ammu must taevaääs lõkke ees hambus piip rändurmees mõtleb siis Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast uhkelt ja sirgelt sõjakirves käes Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast enne kui õnne kaotas metsik lääs Oli aeg millal siin astus vaid mokassiin laps ja skvoo telki jäid kui komantsh jahil käis Tuli siis valge mees rajas siin raudse tee lõhkus kõik mis tal ees rahu lõpp oli see Hambus piip rändurmees mõtteis on lõkke ees ammu must taevaääs läänes öö juba käes