Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada, mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa! Mu Eesti vainud, jõed ja minu emakeel, teid kõrgeks kiita tahan ma surmatunnil veel! Ja tihti siiski leian su silmis pisaraid! Mu Eestimaa, oh looda, küll ajad muutuvad! Meil tulevased tunnid veel toovad kinnitust. Käi kindlalt! Nõua õigust! Aeg annab arutust.
Sind surmani
Aleksander Kunileid
Ielāde ir pabeigta