Kus Põhjalahe kohiseb

Kus Põhjalahe kohiseb, ta kaldal ilu idaneb, sääl on mu armas kodumaa, mis kallim mull veel kullasta. Sääl org on armsas orases ja lehtpuu lehkvais õilmetes, sääl olin nagu laululind, kui õnnes tuksus minu rind. Oh, et ma pidin Põhjalast, mu kuldakodust kaunimast, nii äkki saama võõrsile, kus mures mõlgub meeleke! Jah, kuldne koht nüüd kaugela, kust lahkusin ma valuga, kuid sinna jõuab ikka veel mu mõte lahke luule teel. Ja peaksin ma ilmaski veel sinna jõudma tagasi, siis laulaksin ma rõõmuga: Oh kallis, kaunis Põhjala!