Laula mu laulu helisev hääl

Ma ei kuule ja ma ei näe Mu loodud laul mu endal kuulmata nii jääb. Laula mu laulu, helisev hääl! Kui ma ei saa seda kuulata laula siiski mulle. Sinu imelist laulu keegi kuulamst vist ei väsi eal. Ta puudutab ju iga üksiklast. See laul, mu laul, las sinule jääb. Sest sul on valgus, helisev hääl, et laulda seda laulu. Sest sul on hääl ja ma usaldan sind su huultel lauluks muutub mu hing. Ma kuulen sind Lauluks ei muuda lembust keegi muu keegi ei pane kaasa laulma mind. Keegi ei ole tundeist lauldes nända loomutruu ja nii lembust ma mõistan kuuldes laulmas sind. Laula mu laulu, helisev hääl! Kuu öös veel lubab mul su kunsti aimata, laulu taibata. Ja kurbus maailmast justkui kaoks Hääl on loodudki laulu jaoks, kas aimad sa? Laula mu laulu, helisev hääl! Su saatus neis lauludes valmib kõigi silme ees laula meile Sa tead, et nende eestki pead nüüd laulma sa kes näha-kuuldagi sind ei saa Laula siis! Lauluks ei muuda lembust keegi muu... Laula mu laulu, helisev hääl! Sind usun ma veel...