Laul võimalusest

Me kahetuhande aasta eest Su poja risti lõime, Ma tulen sinistest kõrgustest ja heidan uuesti sõime. Kõrge taeva all laulavad karjased, õitsisuledest säravail nõlvil suur täht ja kolm väikest kuningat on vaese hälli ees põlvil. See naine, kes nutab mu põsile, see naine on ju Maria. Nagu teaks ta, et kord tuleb jumalapoeg veel Kolgatale viia. Kuid sinna on palju aastaid veel, mul aega on ennast leida. Toas mängida höövlilaastudes ja savist lindusid treida. Nad tõusevad üles mu käte all ja juba tõstvad kisa. Saeb lihtsaid laudu, on õhtuti täis lindude lendu ja kisa. Me kahetuhande aasta eest Su poja risti lõime. Ma tulen sinistest kõrgustest ja heidan uuesti sõime.