Tulekell

Ühes väikses metsaäärses talus, elab üksik hallipäine mees. Aastad läinud vaikuses ja rahus, ainsaks sõbraks koer vaid jalge ees. Oo, kui pikk on teekond, lõpeks vaid see päev, Ei ta tea, mis ees on, öös viirastusi näeb. Kas veel meenutavad kuivad huuled veretööd mis varjab tume laas? Või on toonud kaugelt võõrad tuuled sõnumeid, mis lootust kannavad? Näe, sääl miljon päikest on taeva tõusnud. Nüüd loeb hingetõmbeid vaid tulekell. Oo, kui pikk on teekond, lõpeks vaid see päev. Ei ta tea, mis ees on, öös viirastusi näeb. Taga kummipilved jäänud rippu, tardunud on tuulgi tuuma öös. Vana mees on tõusnud mäe tippu, see on viimne valu, viimne sööst. Näe, sääl miljon päikest on taeva tõusnud. Nüüd loeb hingetõmbeid vaid tulekell. Oo, kui pikk on seekord viimne kohtupäev! Kell on löönud veelkord, halastust ei näe.