Onu Oskar

12nda korruse rõdu serv, pruuniks värvitud ja roostes seisan laiali käed, varbad kinni äärepuus näe, seal pääsuke, ütleb üks väike tüdruk alt tänavalt all kihab tänav, traate, kaableid, juhtmeid täis on kogu õhk da-da-dii da-da-daa da-da-da-da-daa et sammu edasi oleks mus nii palju usku, et õhk mind kannaks et kerge tuul viiks mind nagu viletsalt volditud paberist lindu vaata onu Oskar, mulle kasvavad tiivad äärest valged, keskelt mustad, pikad suled otsades da-da-dii da-da-daa da-da-da-da-daa ja ma kardan ja ma ei karda ja ma kardan ja ma ei karda aga taevas on mu ümber nagu ei kunagi varem mu elus onu Oskar, jätsin voodile maski kui viitsid, pane vahel ette, mine õue, mängi mind edasi da-da-dii da-da-daa da-da-da-da-daa