Euroopa hümn

Rõõm, Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist, siseneme, hinges heldus, taevane, su väravaist. Mida aeg meis lahku jaotab, taas su hurmades on koos, seal, kus õrnu tiibu laotad, ärkab vendlus inimsoos. Miljonid, me arm teid kandku! Suudlus sulle, suur Maailm! Armsast isast aimu andku, vennad, kaugeim tähesilm! Saagu ilmas inimsoole sihiks armastuse tee! Kauge tundmatuma poole tähtedeni tõuseb see. Rõõm on suudlustes ja viinas, sõpruses, mis surmas truu; rõõmsalt roomab vagel liivas, taevast kiidab inglisuu. Miljonid, teil koorem lasub – on sul aimu Loojast, Ilm? Vägev Jumal vaevad tasub. Tähtedele suuna silm! Lilli loob ta seemnerakus, taevalaele tähed seab, tarkadele nähtamatus ruumis sfääre ringi veab. Andkem vaenlasele andeks, jätkem vimm ja kättemaks, et tal pisarad ei langeks, meeleheit ei hammustaks. Vennad, ärge jääge lahku, kruusis kihab kuldne ramm, taevani las lendab vahtu, heale vaimule see kann! Jumalad ei taha tasu; ruumis sfääre ringi veab. Kurb ja vaene leidku asu rõõmu keskel rõõmsana. Uhkust, kui te ees on troonid, vennad, tulgu kas või turm – teenetele väärsed kroonid, petturite soole surm! Miljonid, teid vaomas nähti? Teispool tähti näeb kord silm, tema troonib teispool tähti. Julgust, ees on parem ilm!