KETT KÕLISEB (D)

Kett kõliseb ja ankur tõuseb üles ja vesi läigib laeva vööri ees. Veel enne kui see ankur tõuseb üles, siis jätab jumalaga merimies. Tekil seisab ahtris rooli taga mies, vaatab rannal järel viibijaid. Jää jumalaga, kelle miel on hale, ei tia, millal tulen tagasi. Tuul puhub tasakesti purjedesse, laev oma teed nüüd las läeb edasi. Mies istub tüüril ja on nukker ise, tuul mängib masti küljes köitega. Ta‑rai‑da‑daa... Laev tasa vett siis kahel poole ajab. Ta lendab edasi kui vesilind. Veel kurvalt mõttes madrusele kõlab ‑ "ei tia millal tulen tagasi".