Koduküla nõmmed

PK 65 Koduküla nõmmed, vaikne mererand, mis mind lapsepõlves unele suigutand. Koduküla neiust järel jäänd mälestus, iial ta sarnast ei leidu, hinges vaid igatsus. Kodu armas mul meenub kui vaikne nutt, järel jäänud on sellest vaid muinasjutt. Kodu armas mul meenub kui vaikne nutt, järel jäänud on sellest vaid muinasjutt. Meenuvad mul mõtted unelmate maast, helisevad viisid kaunilt mu kallimast. Mööda raskeid radu vaibund tuuleiil saabund rinda rahu, lõpnud kõik valu ja piin. Kahju elust, mis õitseb, et närtsida, suur õnn ja valu, ei iialgi kordu ta. Kahju elust, mis õitseb, et närtsida, suur õnn ja valu, ei iialgi kordu ta.