LILI MARLEEN

PK 88 D                   A Kasarmu ees väraval öisel kõnniteel latern tookord säras, ta D särab nüüdki veel G               D ja ootab, et me tema all A          D taas kohtuksime tänaval A             D kui siis, Lili Marleen A             D kui siis, Lili Marleen. Latern oma kaitsel me õnne pühendas, kauni tunde maitsel me varjud ühendas. Mis sest, et rahvas möödus meist, me nägime vaid teineteist, mu arm, Lili Marleen. Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt, kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt, ehk küll su juurde ihkasin ja lahkumist ma vihkasin, mu neid, Lili Marleen. Latern sinu sammu tunneb ikka veel, kuigi mina ammu viibin kaugel teel ja ootab, et me tema all taas kohtuksime tänaval, mu neid, Lili Marleen. Kui mul uni laugel öisel puhkusel, tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel: kui igav hakkab laternal, sind ootan jälle tema all kui siis, Lili Marleen.