LOOJANGULE vastu kappab

Am          C             G             Am Ba‑ba‑ba‑ba‑baa, ba‑ba‑ba‑baa, ba‑ba‑ba‑baa Am          C             G             Am Ba‑ba‑ba‑ba‑baa, ba‑ba‑ba‑baa, ba‑ba‑ba‑baa Am LOOJANGULE vastu kappab C üksik hobune, G7 kuhu viib küll tema tee, Dm       Am kas tal pole peremeest? Am Kiirest jooksust sasitud on C uhke ratsu lakk, G tolmune on sile nahk, Dm         Am kauneis silmis valuvahk. C Miks nii on? G            Dm         Am Sind ei vaja keegi enam nüüd. C Ja kas on G             Dm          Am selles kõiges sinul üldse süüd, C et meil kõik G        Dm          Am masinate abil tehtud saab, C aga sind G       Dm         Am inimene varsti unustab? Am          C             G            Am Ba‑ba‑ba‑ba‑baa, ba‑ba‑ba‑baa,ba‑ba‑ba‑baa Am          C             G            Am Ba‑ba‑ba‑ba‑baa, ba‑ba‑ba‑baa,ba‑ba‑ba‑baa Am Koplist pääs’nud, aina otsib C oma kodu veel, G alles jäänud on küll tee Dm        Am aga maja pole see. Am Põrnitseb sind sajasilmne C kivihiiglane, G justkui sulle selgeks teeks, Dm        Am et sa oled viimane. C Miks nii on? G            Dm         Am Sind ei vaja keegi enam nüüd. C Ja kas on G             Dm          Am selles kõiges sinul üldse süüd, C et meil kõik G        Dm          Am masinate abil tehtud saab, C aga sind G       Dm         Am inimene varsti unustab? Am          C             G            Am Ba‑ba‑ba‑ba‑baa, ba‑ba‑ba‑baa,ba‑ba‑ba‑baa Am          C             G            Am Ba‑ba‑ba‑ba‑baa, ba‑ba‑ba‑baa,ba‑ba‑ba‑baa