MARINA, Marina, Marina, (D)

MARINA, Marina, Marina, (D) sa päikese endaga tood. Marina, Marina, Marina, kuid valgus ka varjusid loob. $Kui sind koju saadan $iga kord ma loodan, $ühtainsat sõna ootan, $mis jäädavalt seoks meid. $Aga näib, et sulle $meeldib vaba olla. $Miks muidu vastad mulle $sa ikka: ei, ei, ei! Kas tõesti te ei tunne veel Marinat, ei teagi, kuidas ta mu südant piinab? Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud‑ Marina peale mõtlema ma pean. $Kui sind koju saadan... Ta juuksed on nii säravad ja pruunid, kui soe ja sume suveõhtu juunis ja kui ta mulle korraks otsa vaatab, on selleks korraks tuju jälle hea. $Kui sind koju saadan... Marina, Marina, Marina, sa päikese endaga tood. Marina, Marina, Marina, kuid valgus ka varjusid loob.