MUSTLASLAUL

Istusin ja ennustasin oma väikse akna peal Mustapäine mustlasnaine seisatas mu väravas Ta siis tuli minu juurde, tahtis ennustada mul Et mu südamel on mure, et üht noormeest armastan Ta armastab vaid rikkaid naisi, ta viina‑kaarte ihaldab Sa lähed enneaegu hauda, kuid see teda ei heiduta Ja oma pisaraist ja murest lähed välja nurmele Korjad karikakraid suuri, ennustad seal endale Armastab, ei armasta, ei armasta ta mind Mustlane mul õigust rääkis, tema sõnadest leidsin tõe Põlevad nüüd vahaküünlad, kirst on kaetud looriga Kirstus lamab nägus neiu, nutavad kõik tuttavad Äkki uks siis läheb lahti, noormees seisab ukse peal Näeb, et  kirstus lamab neiu ja siis lausub endale Ma armastan vaid rikkaid naisi, ma viina‑kaarte ihaldan Sa läksid enneaegu hauda, kuid see mind ei heiduta